Kas hambaravihüvitise süsteem on hakanud lõpuks tööle või mitte, on Vinki sõnul endiselt raske öelda, sest on küsitav, kas täiskasvanute hambaravihüvitis jõuab ikka inimesteni, kellele see mõeldud on. “Kantar Emori andmetel polnud 2016. aastal 26 protsenti Eesti elanikest üle nelja aasta hambaarsti juures käinud. Nemad on riskigrupp, kellega riik peaks eraldi tegelema ning kelle puhul on väga tähtis, et nad jõuaksid hambaarsti juurde,” rõhutas ta.
“Ka kehtestatud 50-protsendiline omaosalus takistab madala sissetulekuga inimesi hambaarstile jõudmast, sest 40-eurose riigitoetuse saamiseks tuleb ise 40 eurot juurde maksta,” nentis Vink. “Omaosaluse võiks ära jätta, sest tavaline inimene ei saa sellest aru ja ka mina ei taba selle mõtet,” lisas ta.
“Kindlasti on praegu suur osa hüvitise kasutajatest inimesed, kes niikuinii käivad regulaarselt hambaarsti juures ja see võib nüüd 40 euro võrra aastas odavam olla. Tundub, et eelmisel aastal kulunud 11,2 miljonit eurot on pigem toetanud inimesi, kes ka muidu hambaarsti regulaarselt külastavad,” rääkis Vink.
Seega ongi peamine lahendamist vajav probleem riikliku hambaravihüvitise halb kättesaadavus. “Piirhindade kehtestamise tõttu ei ole paljudele patsientidele hüvitis kättesaadav, sest nüüdisaegsesse tehnoloogiasse, kvaliteetsetesse materjalidesse ja personali täiendkoolitusse investeerinud hambakliinikud ei suuda piirhindadega ära majandada,” tõdes Vink. “Jõuga kehtestatud täidiste madalad piirhinnad sunnivad hambaarsti töötama kiirustades ja odavamate sisenditega, mille tõttu kannatab ravikvaliteet. Teisalt on turuloogikat mittearvestavad kunstlikud piirhinnad maapiirkondades hambaravi hindu hoopis tõstnud.”
Täiskasvanute hambaravi hüvitamisel tuleks hambaarstide liidu juhi sõnul eeskuju võtta väga hästi toimivast eakate proteesihüvitisest, millega on äärmiselt rahul nii patsiendid kui ka hambaarstid. “Kättesaadavus on pea 100 protsenti, kõik patsiendid saavad käia oma raviarsti juures ning patsiendi jaoks toimub ravi hüvitamine ilma liigse bürokraatiata,” sõnas Vink.
“Eakate proteesihüvitis toimib, sest selle puhul ei kehti haigekassa kehtestatud piirhinnad ning patsiendil on vabadus valida endale sobiva hinnaklassiga raviteenus. Eesti Hambaarsti Liit on seisukohal, et täiskasvanute hambaravihüvitis peab liikuma koos patsiendiga ning piirhinnad tuleb kaotada,” rõhutas Vink.
Eelmisel aastal tasus haigekassa 223 000 täiskasvanu hambaravihüvitise eest kokku 11,3 miljonit eurot, mis moodustas ette nähtud summast 94 protsenti.
Alates mullu 1. jaanuarist saavad kõik täiskasvanud ravikindlustusega inimesed aastas 40 eurot hambaravihüvitist, kusjuures patsient ise tasub vähemalt 50 protsenti arvest. Lapseootel naised ja alla üheaastaste laste emad hambaravihüvitist kuni 85 eurot aastas, kusjuures patsient ise tasub vähemalt 15 protsenti arvest. Vanadus- ja töövõimetuspensionärid, osalise või puuduva töövõimega inimesed ja vanemad kui 63-aastased inimesed saavad hambaravihüvitist samuti 85 eurot aastas, kusjuures patsient tasub ise vähemalt 15 protsenti arvest. Hambaravihüvitist saab kasutada täies mahus ühe kalendriaasta jooksul ning selle kasutamata osa ei saa järgmisesse aastasse edasi kanda. Kui aasta vahetub, siis algab ka uus hüvitise arvestus.