Hea hammaste hooldus on vajalik kõigile

Kaks korda päevas hammaste pesemine ja niiditamine või hambavaheharjakeste kasutamine,  hambaharja vahetus iga kolme kuu tagant ja kaks korda aastas hambaarsti juures kontrollis käimine – kõik need on vajalikud tegevused, et ei tekiks suuri hambamuresid.

Eraldi lugu on igemete veritsemisega. Tasub teada, et terved igemed ei veritse. Kui tekib veritsus, ei pruugi see olla põhjustatud veritsushäirest, vaid selle taga võib olla igemepõletik, mis on laialt levinud nii noorte kui vanamate inimeste hulgas. Hemofiiliaga on risk igemehaiguste suhtes suurem kui tervetel, kuid haiguse tekkepõhjus ja tulemus on mõlemal juhul sama.

Igemete veritsemine on igemepõletiku tunnus

Igemete veritsemine on igemepõletiku kõige esimene tunnus ja ravimata jätmisel võib see üle minna parodontiidiks. See tähendab, et hammaste tugikoed hakkavad hävima, hambad muutuvad liikuvaks ja tekivad mälumisprobleemid, inimesed hakkavad oma naeratust varjama. „Kui ignoreerida igemehaiguste sümptomeid ja hambaarsti juurde jõutakse liiga hilja, ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures patsiendi kõiki hambaid päästa,“ ütles Kliinik 32 igemeravi spetsialist dr. Inga Rahuoja.

Igemehaiguste kergeim vorm on igemepõletik ehk gingiviit. See võib esineda juba lapseeas, kui hambaid ei puhastata piisavalt. Seda on võimalik üsna lihtsasti ära tunda, sest iseloomulikud sümptomid on igemete veritsus, punetus, turse, valulikkus ja kihelustunne. Igemepõletik tekib, kui hammaste pinnale ja igemepiirile koguneb paksem hambakatu kiht, mis aja jooksul mineraliseerub ning tekib hambakivi. Uuringud on näidanud, et igemepõletik suurendab ka kõrge vererõhu, diabeedi, südamehaiguste ja infarkti riski. Oluline on pöörduda suuhügienisti või hambaarsti või parodontoloogi poole, kes kontrollib teie igemete tervist, määrab ravi ning õpetab igemete tervise eest hoolt kandma ja õigesti hambaid pesema. Igemepõletiku ennetada saabki korralike suuhügieeni harjumustega ja regulaarselt hambaarsti külastades. Kui jätta igemepõletik ravimata, siis suurema tõenäosusega võib see viia parodontiidini ja hammaste kaotuseni tulevikus.

Parodontiit on põletik sügavamates hambaid ümbritsevates kudedes. See võib tekkida märkamatult, haarates vaid üksikuid hambaid, ja seda juba alla 20-aastastel noortel. Sellel haigusel on kõik igemepõletiku tunnused ning lisaks veel üks sümptom – püsiv kahjustus hamba tugikudedes, luukadu hammaste juurte ümber. Kaugemale arenenud parodontiidi puhul lisandub hammaste liikuvus, ige taandub ja hammaste vahele tekivad vahed. Lisaks tekib halb hingeõhk, mis ei taha kaduda vaatamata korralikule puhastamisele.

Nii igemepõletiku kui ka parodontiidi põhjustajateks ja haiguse käivitajateks on hambakatus elavad mikroobid, mille elutegevuse toimel tekivad toksiinid. Need ärritavad ja kahjustavad iget ning organism reageerib põletikuna. Turses ja punetavad igemed samas lasevad kergemini toksiine läbi ja põletik süveneb. Mikroobide hulga vähendamiseks suus on oluline, et juba alates lapseeast kujuneks harjumus puhastada hambaid korralikult. Biokilest põhjustatud gingiviit ei teki, kui hammaste ümber ei ole kattu ja parodontiit ei teki siis, kui ei ole gingiviiti. Lisaks võib käivitajaks olla stress, hormonaalsed muutused organismis (rasedus, menopaus), suitsetamine, diabeet.

Hemofiilia patsientidel veritsusriski tõttu hammaste seisukord ja ravi on keerukam ning ravi on vähem edukas. Turses põletikulised igemed võivad hakata spontaanselt veritsema, valutavat hammast ei saa kohe hakata ravima ilma veritsuseriski vähendava raviskeemita. Seetõttu on ennetus ja õigeaegne hammaste parandamine väga olulise tähtsusega.

Hambaarsti poolt lokaalsed ettevaatusabinõud on väga olulised vähendamaks riski operatsioonijärgse veritsuse eest. Isegi minimaalset hambaravi protseduuri peaks läbi viima võimaliku väiksema traumaga pehmetele kudedele. See nõuab head planeerimist (väiksemaid instrumente, mikroinvasiivset lähenemist) häid käelisi oskusi arsti poolt ja interdistsiplinaarset lähenemist. Hambaarstil tuleb arvestada sekundaarse veritsuse riskiga valuvaigistite väljakirjutamisel (vältida tuleb aspiriini ja mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid) ja ka juhtanesteesia tegemisel. Oluline on hea koostöö hematoloogi ja hambaravispetsialististide vahel.

Enne, kui pöördud keerulise ravijuhtumiga hambaarstile

Kui asjad on läinud halvaks ning regulaarse hammaste kontrolli asemel tuleb hambaravikliinikus võtta ette igemepõletiku ravi, igemeoperatsioon või tõmmata hammas välja või vajalik on juurekanaliravi, siis nende ravide tegemise eel tuleb kõigepealt konsulteerida hemofiilia raviarstidega.

„Pea meeles, et teatud hambaraviprotseduurideks võib olla vajalik hüübimisfaktori süstimine enne ja pärast hambaravi. Täpne vajadus võib olla igal inimesel erinev. Hemofiilia raskemate vormide korral võib keskuse tuge vaja minna ka siis, kui hambaauk vajab parandamist, kergema hemofiilia korral saab hammaste parandamise, samuti hammaste puhastamise teha ilma vajaduseta keskuse toe järele. Keerukamate juhtumite puhul on hemofiilia ravikeskuse meeskonna nõu ja tugi aga vajalik, vajadusel aitame ka monitoorida faktorite taset veres,“ ütles PERHI hemofiiliakeskuse juht dr Mariken Ross.

Regulaarne hambaarstil käimine kindlustab, et mis tahes hambamure avastatakse ja ravitakse varajases staadiumis. Ka hambakliinikusse aega broneerides tuleks hambaarsti informeerida veritsushäirest.