Täna kehtiv täiskasvanutele mõeldud hambaravihüvitis on oma sisult ebaõiglane. Sellega karistatakse patsiente, sundides neid soodustuse saamiseks loobuma oma hambaarstist, kui tal ei ole haigekassa poolt kehtestatud piirhindadega lepingut.
Riik arvab end teadvat paremini, kus ja millise ravi hinna eest tuleb patsiendil ravil käia. Riik on teadlikult võtnud paljudelt patsientidelt võimaluse saada osa riiklikust solidaarsest ravi kompensatsioonist.
Küsimus ei ole hüvitise suuruses, küsimus on riigi positsioonis, kes peab ennast targemaks, lõhkudes õiglase ravihinna kehtestamise loosungi all patsientide ja arstide usalduslikku suhet. Hambaravi teenus on aga oma iseloomult väga personaalne ja intiimne, see ei ole laiatarbekaup, mis on igas kaupluses saadav ja võrreldav.
Mul on siiralt kahju nendest kolleegidest, kes peavad tegutsema ja nõustuma pealesunnitud hambaravi riigistamise kavaga, mille alusel hambaarstid raviteenuse pakkumiseks lepivad haigekassa etteantud madalate hindade ja reeglitega.
Kui töötada piirkonnas, kus patsientuur ootab rohkem riigipoolset toetust ja sõltub sellest, tuleb paratamatult hambaarstil oma patsientidele vastu tulla ja olukorraga kohaneda. See tähendab tõenäoliselt väiksemat võimet panustada ajakohasesse ja tänapäevasesse ravitehnoloogiasse, odavamaid ravivahendeid ja materjale. Samuti võib see tähendada loobumist enese arendamisest erialastel koolitustel, mis on ameti oluline igale arstile.
Pöördun avalikult kõigi otsustajate poole ja palun tõsta patsient kõige tähtsamaks, anda talle vaba valik endale hambaarsti valimiseks.
Patsientide vaba liikumine loob eluterve konkurentsi, mis on edasiviiv ja tõstab hambaravi kvaliteeti. Patsientidel peab olema õigus valida, teha otsuseid enda väärtushoiakutest lähtuvalt. Kui väärtustatakse soodsamat hinda, siis leitakse kindlasti raviasutus, kus ettenähtud hüvitise eest saab lubada endale soodsamate hindade korral rohkem raviteenuseid. Solidaarse hambaravihüvitise olemasolul peab patsientidel olema vaba valik, millise arsti juures seda kasutada soovitakse.
Riigil ehk haigekassal on väga positiivne näide hambaproteeside hüvitisega, võiks isegi öelda, et tegemist on edulooga. Hambaproteesi hüvitisele ei ole kehtestatud piirhindasid ja hambaravikliinikutel on lihtne liituda lepinguga, et nende patsiendid saaksid kasutada kolmeks aastaks ettenähtud summat 260 eurot. Tänu e-riigi võimalustele ja tänapäevasele IT-lahendusele on hüvitise saajate register, hüvitise jäägi arvutus ja hüvitise arveldus tehtud patsientide ja arstide jaoks väga lihtsaks.
Loodetavasti on tarkust seda süsteemi edasi arendada ja rakendada sarnaselt ka teiste hüvitistega.
Vaja õppida põhjanaabritelt
Me ei saa riigina kunagi olema nii rikkad, et jõuaksime kõiki haigusi, seal hulgas hambahaigusi, ühise raha eest ravida. Kõige tõhusam viis tagajärgede ärahoidmiseks on läbimõeldud ennetus ja järjepidev teavitustöö.
Ennetada on lihtsam kui ravida – sellist, eelkõige enda ja lähedaste tervisest hoolivatele inimestele suunatud sõnumit on kandnud sotsiaalteavituskampaania, mida Kliinik 32 algatusel oleme koostöös Eesti Tervishoiu Muuseumiga juba kümme aastat novembrikuus eest vedanud. Sel aastal keskendume hingeõhule ning sellega seotud probleemide ennetamisele.
Loodetavasti jõuab meie tagasihoidlik panus lihtsa sõnumi levitamisel, et ennetada on lihtsam kui ravida, ka nendeni, kes meie riigi poliitikat suunavad.
Riik saab palju ära teha ja suunata suuremat rahastust, et ennetusega tegelejad ei peaks piirduma vaid trükiste kujundamisega, vaid saaksid teha reaalseid tegusid, mis on ajas mõõdetavad.
See ei ole ju utoopia, et tervise teadlikkuse õpe saab lasteaedades ja koolides õppekava osaks. Kui jätta mõned miljonid praegu kasutamata laste tasuta hambaravis ennetusele, saaks haigekassa tagada kõigile lasteaedadele ja algklasside lastele iga päev saadaval suhkruasendajat sisaldavaid ksülitooliga pastille, mida pärast söögikordi kasutades oluliselt vähendatakse lastel hambaaukude tekke võimalust.
Meil ei ole vaja midagi leiutada, põhjanaabrid on kõik juba ära teinud. On vaid vaja õppida nende kogemusest ja seda meil rakendada.
Riigil olgu ambitsioon suurem
Ennetusele lisaks on vaja panustada hambaravi erialasesse õppesse. Eestis tuleb taastada väljaõpe suuhügienistidele, kes spetsialistidena on oluline abijõud hambaarstide kõrval suutervise edendamisel. Seda on taas tõestanud põhjamaade kogemus.
Inimesed ise saavad ära hoida suuri ravikulutusi tulevikus, kui nad pööravad suuremat tähelepanu oma suuhügieeni harjumustele. Reeglid on lihtsad: kaks korda päevas hammaste pesemine ning õhtul hambavahede puhastamine hambaniidiga. Hammaste tervisele aitab kaasa seegi, kui regulaarsete toidukordade vahel hammastele puhkust anda ja toidukordade vahel janujoogiks magustatud jookide asemel vett juua.
Meie saame arstidena haigusi ravida. Riigi ambitsioon peab olema ravimisest suurem – et uus põlvkond oleks teadlikum ja tervem.