Lauri Vahtra: kodukontor valust karjuva lapsega

* Hambaarstid pidid eriolukorras heitlema kohusetunde ja seaduskuulekuse vahel.

* Olukorra tegi keeruliseks teadmatus, kaua kliinik suletuks jääb.

* Arstidel tuleb lubada teha oma teadmiste ja terve mõistuse põhiseid otsuseid.

Kas riigijuhtide otsus jätta inimesed ravita oli õige, küsib Kliinik 32 peaarst Lauri Vahtra.

Möödas on kuu plaanilise ravi taastumisest. Olukord hambaravikliinikutes näitab ilmekalt, mida eriolukord ja plaanilise ravi katkestamine Eesti inimeste jaoks kaasa tõi. Hambaarstide jaoks tähendas eriolukord pidevat siseheitlust: kas olla seadusekuulekas ja jätta patsient tegelikult vajamineva abita, või siis järgida oma ametivannet ja riskida abi osutades kriminaalkaristusega.

Terviseameti korraldusega hambaravikliinikute kinni panna soovitati patsientidel suhelda hambamurede asjus oma raviarstiga, Haigekassa määras valvekliinikud, kuhu hambamuredega inimesed pidid vältimatu abi saamiseks pöörduma. Vältimatu abi on seaduse järgi abi, mille edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Paraku juhtus ka nii, et erakorralisse vastuvõttu läinud patsiendid jäid seal abita, sest ei kvalifitseerunud ravi saajaks. Oma raviarst oli seejuures sunnitud seadust täitma ega tohtinud kliinikut avada. Ja seda kõike olukorras, kus ilusalongid ja lasteaiad olid avatud ning ehituspoodides käis suur tunglemine.

Eriolukorra valvekliinikud olid ummistunud abisoovijate tulva all, vastu võeti eelkõige vaid eluohtlikus seisundis patsiente. Nii juhtus ka patsiendiga Tartust, kes, nagu paljud teisedki, pöördus paistes näo ja valutava hambaga erakorralisse vastuvõttu, kust ta paraku abi ei saanud. Vastus oli olnud lihtne: kuni kõnnite ja kõnelete, ei ole te meie patsient. Valust kurnatuna, magamata ja nutvana sõitis patsient seepeale Tartust leevendust saama Tallinnasse, kus elab tuttav hambaarst. Tol hetkel tundis patsient, et see on ainus võimalus abi saada. Kes on tundnud hambavalu, need teavad, et hullemat on keeruline ette kujutada – hambavalu võib viia meeleheitele!

Olukord, kus arst peab oma ametivande järgimiseks riskima kriminaalkaristusega, on absurdne, ent sedasorti lugusid on hambaarstidel rääkida palju. Ühel nelja-aastasel lapsel oli mitmendat päeva tugev hambavalu ning sellest vabanemine eeldas juureravi. Oli ilmne, et laps valu tõttu ei sure, seega seaduse mõttes ei tohtinud lapse enda arst teda aidata. Küll aga oli laps sunnitud kannatama püsivalt tugevat valu, samuti valitses oht, et põletik levib hammast ümbritsevatesse kudedesse. Vanemad olid mõistagi väga murelikud – piinavast hambavalust karjuva lapsega päevi või isegi nädalaid kodus oodata oli mõeldamatu, abi oli vaja saada kiiremini.

Keeruliseks tegi kogu olukorra teadmatus, kui kaua kliinik tegelikult kinni peab olema ja millal on võimalik ravitööga uuesti alustada. Patsienti nägemata pidi tegema otsuseid, kas sekkuda kohe ja ta valvekliinikusse edasi saata, või oodata oma kliiniku avamist. Näiteks kukkus üks laps eriolukorra ajal tõukerattaga ja sai trauma esihammaste piirkonda, mis seetõttu liikuma hakkasid. Sellises olukorras on tähtis patsienti jälgida ning teha röntgenülesvõte, veendumaks, et ei ole tekkinud hambanärvi pöördumatut kahjustust või et hambajuured ei ole hävinemas. Viivitamine raviga alustamisel võib viia esihammaste kaotuseni.

Enne kliinikute sulgemist jäi pooleli paljude inimeste ravi, mida valvekliinikutes polnud võimalik jätkata. Ühel arstil oli väga tugeva valuga patsient, tema röntgenülesvõttel oli näha hamba juuretipu ümbrise põletik, kuid kuna puudus pehmete kudede turse, puudus näidustus erakorraliseks vastuvõtuks. Esmaabi korras kirjutati patsiendile antibiootikumid ja valuvaigistid, mis võtsid küll valu vähemaks, kuid täielikku leevendust ega ravi ei toonud. Lahenduse tõi mikroskoobi all teostatud juurekanalite avamine. Selline protseduur on aga keeruline, aeganõudev ning eeldab spetsiaalset sisseseadet ja oskusi. Ülekoormatud valvekliinikutes ei ole selliseks tegevuseks paraku aga kellelgi piisavalt aega.

Erakorralises vastuvõtus määrati antibiootikume hammastest lähtunud põletike korral, küll kirjutati välja valuvaigisteid. Katki läinud proteesidega patsiendid pidid ootama kliinikute avanemist. Kui see patsient oled aga sina ise, kes seisab nõutu näoga kliiniku ukse taga, peos murdunud protees? Nii juhtus eriolukorra ajal noore naispatsiendiga, kellel oli peos esihamba kroon – see oli katki läinud ja ära tulnud. Seaduse mõttes ei olnud kindlasti tegu eluohtliku seisundiga ning seadus määras selle patsiendi kannatama esihammaste puudumist kuni kliinikute taasavamiseni.

Veel üks näide. Hambaimplantaatide paigaldamine on hambaravis tavapärane protseduur – võib aga juhtuda, et aja jooksul tuleb implantaadi krooni paigal hoidev kinnituskruvi lahti ja implantaadikroon hakkab loksuma. Kruvi on võimalik lihtsa protseduuriga kinni keerata, kuid selle eelduseks on avatud hambaravikliinik. Jah, kruvi kinni keeramata jätmise tõttu patsient ei sure ega saa ka püsivat tervisekahjustust. Samas võib juhtuda, et selle kinni keeramata jätmise korral saavad kahjustada implantaadikroon või selle fiksatsioonikruvi, halvemal juhul hambaimplantaat ise. Samuti võib selline liikuv kroon soodustada põletiku tekkimist implantaati ümbritsevates kudedes ning mida pikemalt selline olukord kestab, seda suuremad on põletiku tagajärjel tekkinud kahjustused.

Kliinikute kinni oleku ajal said patsiendid ka ise hambaid ravida. Juhtus nii, et ühe patsiendi hambaproteesist murdus kild, mille tõttu tekkis terav serv, mis traumeeris keelt ja põske ning põhjustas süvenevat valu. Terav serv on lihtsa protseduuriga kliinikus kõrvaldatav, kuid erakorralises ravis jäeti patsient abita, sest ta lihtsalt ei kvalifitseerinud ravile. Telefoni teel antud juhendi järgi lihvis patsient ise küüneviiliga proteesi terava nurga ümaramaks ja see päästis ta uuremast traumast.

Peaminister Jüri Ratas ütles hiljuti, et koroonaviiruse järgmise laine ajal ei suleta Eesti, vaid suletakse viirus, ent rahva tervis peab jääma ikkagi esiplaanile. Olgem ausad, ka seekord oleks võinud rahva tervist silmas pidades läbimõeldumalt tegutseda – plaanilise ravi täielik keelustamine ei olnud minu arvates kõige õigem lahendus.

Miks pidid nii paljud inimesed oma hambamuredega üksi, ilma abita jääma? Miks pandi ametivande andnud arstid olukorda, kus ametivannet täites pidid nad seadust rikkuma ja riskima kriminaalkaristusega? Miks ei usaldanud riik hambaarste ja nende tervet mõistust? Miks otsustas riik tegeleda vaid ühe, Covid-19 diagnoosiga ja jätta teised diagnoosid ootele? Need diagnoosid ju ei oota ja neid tagajärgi tunnevad praegu paljud patsiendid omal nahal. Loodan siiralt, et tulevikus usaldab riik siiski hambaarste enam ega sunni kliinikuid täielikult oma uksi sulgema. Arstidel tuleb lubada teha ise oma teadmistest, oskustest ja tervest mõistusest lähtuvalt otsuseid selle nimel, et patsiendid saaksid õigeaegselt vajalikku abi ega tunneks, et neid on oma tervisehädadega üksi jäetud. Uue eriolukorra kehtestamisel oleks teist korda plaanilise ravi katkestamine kahjulik ja kulukas nii tervishoiule kui ka patsientidele.

Arvamuslugu avaldati ajalehes Postimees

https://leht.postimees.ee/6999378/lauri-vahtra-kodukontor-valust-karjuva-lapsega?_ga=2.252817289.1809775589.1592200628-604277256.1583932078